Eestiaegne sotsiaalpoliitika on väheuuritud ajaloolõik. Haigekassad tegutsesid siis vabriku- või linnatasandil kohalike ühingutena; vanaduspensioni said reeglina riigiametnikud ja ohvitserid; suured reformiplaanid takerdusid poliitiliste jõudude kokkuleppimatusse. Hiljem lõikas need läbi okupatsioon. Siiski jõuti 1940. aastal esimeste seas Euroopas käivitada lastetoetuskindlustus. Osutub, et autoritaarne periood ei tähendanud sotsiaalpoliitikas üldist tagasiminekut. Seda vaatamata isegi tööpõlgurite töölaagri loomisele ja asotsiaalide sundsteriliseerimisele. Raamat vaatleb arenguid õigusajaloolisest vaatepunktist ning võrdleb neid naabermaadega.
