Eesti tunnustatud arhitektuuri- ja loodusfotograaf Kaido Haagen viib raamatus «Eesti tuuleveskite lugu» visuaalsele rännakule Eestimaa 390 tuuleveski juurde. Jäädvustatud toonases hetkes, võib pilt olla juba hoopis teine: endine räämas veski on saanud uue kuue või vastupidi, uhke ehitis on kokku kukkunud või maamunalt sootuks kadunud. Ainulaadne raamat ühendab arhitektuuri, fotograafia ja pärandkultuuri.
Folklorist Marju Kõivupuu tutvustab saatesõnas veskil käimisega seotud rahvapärimust ja veskitüüpe. Veski oli omal ajal kokkusaamiskoht, kus vahetati uudiseid, jutustati tõsi- ja naljalugusid ning mõnigi kord noored omavahel tuttavaks said. Näiteks papa Jannsen, kelle isa oli Vana-Vändra mölder, nimetas veskituba oma «suurkooliks», kus omandas jahvatamisjärge ootavate inimeste käest rahvaliku keelepruugi, kõnekäänud ja kujundlikud ütlused, mida hiljem ajakirjanikuametis ära kasutas.
Raamatul on neli erinevat kaant. Netist tellides kaanekujundust valida ei saa. Kaanefotod on pildistatud mandala võtmes. Sanskriti keeles ringi tähistav mandala on universumit kujutav spirituaalne ja rituaalne sümbol, maailma sümboolne projektsioon, mis on üle kantud geomeetrilisse mudelisse. Autori sõnul on ka Eesti tuuleveskite geomeetriline harmoonia omamoodi maaelu maailma sümbol.
Raamatule lisatud ingliskeelne sisukokkuvõte räägib Eesti tuuleveskite ja nende pildistamise taustaloost. See teeb kaunist, hääbumise ja taassünni ilu kajastavast fotoraamatust suurepärase kingituse, tutvustamaks Eestimaad ka mujal maailmas.
