Veidi rohkem kui kümme aastat tagasi sai Eesti taas oma saatuse peremeheks. Taasiseseisvunud Eesti arengut võib loomulikult mitmeti hinnata. Siiski on ka kõige suuremale kriitikule selge, et Eesti on suutnud edasi liikuda kiiremini kui ükski teine samast olukorrast alustanud riik. Eestile on muudatused paremuse suunas saanud sedavõrd loomulikuks, et neid võetakse enesestmõistetavana. Välismaailma jaoks pole aga Eesti olukorda sattunud riikide positiivne areng mitte nii loomulik. Suuremate ja väiksemate ebaõnnestumise taustal tundub Eesti «paremaks muutumise maana». Selle positiivse arengu eest ei võlgne Eesti tänu ühelegi poliitikule, erakonnale ega valitsusele, vaid Eesti rahvale. Samas on aeg tunnistada, et Eesti edu üheks aluseks on olnud erinevate valitsuste ja poliitikute tegevuse järjepidevus. Eestis on vaheldunud valitsused ja valitsuskoalitsioonid, 1992. aastal võestud liikumissuund on aga jäänud samaks. Eesti edule on oma panuse andnud kõik Eesti poliitlised jõud, valitsused ja peaministrid. See raamat räägib taasiseseisvunud Eesti esimesest kümnest aastast. Need ei ole memuaarid, sest nende kirjutamiseks pole autor veel piisavalt vana. Samas pole midagi parata, et paljuski tugineb raamat isiklikele kogemustele ja üleelamistele. Olen siiski üritanud toimunut kirjeldada nii kiretudlt kui mu kirglik meelelaad seda vähegi lubab. eesti poliitika on niigi vahest liiga kuri ning kõigi tegijate-otsustajate suhtes ülikriitiline. Usun, et kõik Eestit juhtinud valitsused on tegutsenud Eesti huvisid silmas pidades. Ning kui seejuures ka eksitud on, siis tuleb üritada tegijaid kõigepealt mõista. Ei eksi ainult see, kes midagi ei tee. Eesti on julgenud teha. Ning sellest tasub nii meile endale kui ka maailmale kirjutada.
