KVÜÕA Toimetiste 6. kogumik annab ülevaate sõjaeelse Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakoolist seal õppinud või teeninud ohvitseride mälestuste ning uurimusliku iseloomuga kirjutiste põhjal, mida on täiendatud kommentaaride, teemakohaste dokumentide (käskkirjad, seadused, õppekavad ja aineprogrammid) ja teemakohase fotomaterjaliga. Ühtlasi antakse ülevaade ka kooli juhtkonna ja õpilaste elulugudest ja hilisemast saatusest.
Juba Vabadussõja ajal tunti puudust tehnilise ettevalmistusega juhtidest, kuid muud pakilisemad ülesanded ei võimaldanud selle küsimuse kohest lahendamist. Pärast Vabadussõja lõppu, 2. märtsil 1920. a., avaldas sõjaminister kindralmajor Jaan Soots käskkirja Sõjaväe Tehniliste Kursuste avamiseks, millest hiljem kujunes välja Sõjaväe Tehnikakool. Kooli eesmärgiks oli ettevalmistada sõjaväele mitmesugustel erialadel tehnilise haridusega ohvitsere, kes olnuks suutelised hooldama, korraldama, ühtlustama, käsitama ja vajaduse korral konstrueerima relvastust ja varustust. Samal ajal peeti vajalikuks anda õppuritele riviline ja lahinguline ettevalmistus võrdses mahus Sõjakooli lõpetanud riviohvitseridega. Pärast esimese lennu lõpetamist (1920–1923) kool suleti. 1936. a. avati Sõjaväe Tehnikakool uuesti, nüüd juba nelja-aastase kursuse ning käsirelva-, suurtüki- ja pürotehnikaklassidega. 1938. a. avati ka elektrotehnika ja motomehaanika klassid. Taastatud kooli õppekava koosnes Tallinna Tehnikainstituudi (hilisema Tallinna Tehnikaülikooli) õppeainetest ja sõjaväetehniku ning kaadriohvitseri õppekursustest. Kooli II lend lõpetas kursuse 1940. a. III lennu kursus jäi pooleli alanud nõukogude okupatsiooni tõttu.

Raamat sisaldab huvipakkuvaid materjale Eesti sõjandus-, tehnika- ja haridusajaloo huvilistele.