Taani kirjanik Marius Dahlsgaard (1879-1941) külastas 1928. aasta suvel Eestit ja kirjutas samal aastal raamatu «Estland i sommersol» («Eestimaa suvepäikeses»), milles ta kirjeldab oma reisimuljeid ja Eestit. Lugedes seda raamatut, saame ka praegu temaga minna 1928. aasta Eestisse, mil Eesti Wabariik oli just saanud kümneaastaseks. Autor suhtub väga soojalt Eestisse ja eestlastesse ning toob palju huvitavaid võrdlusi oma kodumaa Taaniga.

Marius Dahlsgaard – kes oli ka kooliõpetaja – on kirjutanud ka ilukirjandust, eelkõige lastele. Ta külastas hiljem Eestit uuesti ja Eesti esineb ka tema hilisemas loomingus. Ajakirja Eesti Kirjandus 1932. aasta 7. numbris on temast põgusalt kirjutatud: «...ta on avaldanud lühikese novelli muistsest Tallinnast, milline jutt on ilmunud Aino Suitsu eestikeelses tõlkes ajakirja «Olion'i» veergudel. Nii on meil Marius Dahlsgaardis püsiv sõber Taanis«. Samas artiklis kirjutatakse veel Dahlsgaardist: »...avaldas juba 1928. a. 128-leheküljelise, paljude piltidega kaunistatud luksusliku raamatu «Estland i sommersol» (—Eesti suvepäikeses). Autor on külastanud meie maad viimase ülemaise laulupeo ajal ja teinud siis ringreisu Eestis ning tutvunud kõigi meie tähtsamate linnadega. Selles raamatus on pea-tähelepanu juhitud jällegi maa ja rahva kirjeldusele, tööstusele ja vähemusrahvuste küsimusele, kirikule ja koolile; üksikuist linnadest on Tallinnat iseloomustatud kui taani- ja Narvat kui rootsi-päritolulist, Tartut kui eesti alma mater'i asukohta ja Pärnut ning Haapsalut kui meie suvituslinnu.»