Käesolev kirjatöö esindab ühe just pärast vabadussõja lõppu, 1923. a. sündinu tähelepanekuid-kogemusi ja nende analüüsi-tõlgendusi eestlaste esimesest vabariigist ja selle kokkuvarisemisest möödunud aastakümnete valgusel.
Valminud teos ei kuulu ilukirjanduse valdkonda. Teiselt poolt pole see vastava määratluse põhjal ka mitte teaduslik, spetsiaalselt ajalooline töö. Samuti ei saa pidada käesolevat isiklikuks mälestuste-teoseks, ammugi mitte biograafiliseks, veel vähem autobiograafiliseks eneseavalduseks. Tegelikult esineb käesolevas köites sugemeid kõigist eelpoolnimetatud haruvaldkondadest.
Autor
Sisu:
- Sissejuhatuseks
- Käesoleva sünnilugu
- Seletuseks
- Lühike ülevaade eestlaste ajaloost
- Eeldused
- 1816-1819. a. talupoegade vabastamise seadus ja selle tagajärjed
- 1820-1880. a. eestlaste generatsiooniline areng ja juhtkond
- 1900. a. generatsioon ja selle tegevus
- 1900. a. generatsiooni juhtkond
- 1920. a. generatsioon ja selle tegevus
- 1920. a. generatsiooni juhtkond
- Jaan Tõnisson
- Konstantin Päts
- 1940. a. generatsiooni juhtkond
- 1940. a. generatsioon ja selle tegevus
- Lõpetuseks
- Autori järelsõna
- Kasutatud materjalid
«Sellega on Pätsu päritolu saadaoleva informatsiooni kohaselt ebaselge. Tuleb järeldada, et seda segadust on tekitatud tahtlikult Pätsu enese poolt oma tõelise päritolu varjamiseks. Sellepärast käesolev käsitlus oletab, et Päts oli päritolult täisvenelane». Lk. 77
«Päts loobus aga aktiivsetest kaitsesammudest, kinnitades rahvale, et kõik on endises heas korras ja kuulutas riigi neutraalseks. Tuleb küsida, kas Päts oli korraga raugastunud ja võimetu tegema vajalikke otsusi. Sel puhul oleks oodanud Laidoneri tema asemele astuma. Sedagi ei sündinud - Eesti valitsus oli ilmselt võimetus paanikas. /.../ Hiljuti publitseeritud informatsiooni kohaselt paistis tõenäolisem, et Eesti valitsus oli müünud kõik oma vananenud relvad Hispaania kodusõtta, jättes riigi arsenalid tühjaks ja rahva kaitseta. Mobilisatsioon oleks olnud asjatu relvade puudumise tõttu. Tuleb järeldada, et Päts ja Laidoner olid raskelt süüdi eesti rahva nii vaimses kui ka füüsilises kokkuvarisemises, vähemalt nende vabaduse ja iseseisvuse kaotamises. Võib arvata, et seda riiklikku kuritööd põhjustas Pätsu ja Laidoneri põhjatu varaahnus ja lühinägelikkus rahva huvides.» Lk. 152
«Riigi laostamine sündis seaduste ja E.V. põhiseaduse kohaselt. Sellega tegi Päts riigi lõhkumise seadusepäraseks, jättes mulje, et rahvas soovib ja kiidab heaks, mis sündis. Erapooletule vaatlejale jäi mulje, et eestlased soovisid hävitada oma riigi ja saada Nõukogude Liidu osariigiks, kuna kõik sündis presidendi eestvõttel vaikselt administratiivses korras ilma ühegi protestiva sõna või püssipauguta. Rahval polnud aga mingit võimalust väljendada oma arvamist selle suhtes, mis toimus. /.../ Kokku võttes Pätsu viimaseid nädalaid eesti rahva teenistuses tuleb järeldada, et see oli kõige varjamatum ja kahjustavam näide Pätsu eestivaenulikkusest ja tema reetlikkusest Eesti riigi ja rahva vastu. Need neli nädalat avalikustasid Pätsu tegeliku mina ja selle ambitsioonid, paljastasid tõendid tema senini kahtluse all oleva olemuse suhtes.» Lk. 158
