Oma aja inglise filosoofia suurkuju sir Bernard Arthur Owen Williamsi (1929–2003) 1985. a ilmunud peateos küsib, mille kohta eetiline mõte käib ja mida saab filosoofia selle heaks teha. Williams läheneb nendele küsimustele uudse rakursi alt, väites, et kuigi uusaeg on seadnud eetilisele mõttele enneolematuid ootusi, ei ole filosoofia nendele vastamisega toime tulnud.

Raamat annab ülevaate peamistest teooriatest, mis on püüdnud vastata küsimusele, miks olla moraalne ja milline on moraalsuse proovikivi, keskendudes Aristotelese ja Kanti süsteemile, aga ka kontraktualismile ja utilitarismile.

Kõne all on teemad nagu antiikmõtlejate erinevus uusaja mõtlejatest, õnn, kohus, relativism, objektiivsus, teadus ning eetilise teadmise võimalikkus. Williams püüab filosoofilist eetikat ümber orienteerida, nii et see ei üritaks formuleerida üldkehtivaid moraaliteooriaid ning loobuks keskendumast kohustustele ja tahtlusele. «Ratsionalistlike ratsionaalsuskontseptsioonide» järgimise asemel tuleks keskenduda karakterile ning inimelu «tõele, tõetruudusele ja üksikisiku elu mõttele».

Raamatule on lisatud A. W. Moore'i teejuht, mis aitab Williamsi argumentatsioonis orienteeruda, ning tõlkija järelsõna «Moraali hauakaevaja». Tõlkinud Märt Väljataga