Harjumatult ebatavaline raamat nii vormilt kui sisult. Kindlasti pole tegemist usupropaganda, eneseabi või esoteerikaga. Läbi moraalifilosoofia, normatiivse eetika, teoloogilises võtmes, avab autor paralleelselt nii budismi kui kristluse põhimõtteid, otsides süvitsi ununenut, selgitab, vaidleb. Teos lahkab ka eksistentsiaalseid küsimusi, korrastades arusaamu, püüab mõneti lohutada, leida mõtet elu ajalikkuses. 

Arutleb, miks kurjust sageli normaalsuseks peetakse, kuidas tekivad hirmud ja kaob elu mõte, milleks vajame empaatiat ja arenevat eetikat, kuidas on inimeste ja teiste elusolendite baasturvalisus – heaolu omavahel seotud ja mõjutavad üksteist uskumatuid, äraarvamatuid teid pidi. 

Kuidas sünnib vale, hävitades tasapisi hinge, kuni kaob võime näha ja tunda õiget rada. Teos on ka loomakaitselise suunitlusega ja kirjutatud väga lihtsa ja arusaadavana, jättes välja tavapärase filosoofilise ballasti ja võõrsõnade tulevärgi, kaasates teekonnale vaid hädavajaliku, lihtsa ja fundamentaalse, et olla arusaadav igale lugejale. Ehk annab siinkirjutatu mõnelegi inimesele uued arusaamad, pidepunkti – julguse teistmoodi tahta, mõelda, tunda kui ollakse harjunud – annab uue tee ja elule mõtte. 

Kõnetades nii akadeemikut kui põhikooli õpilast, kutsudes lõpuni avameelsele, maskideta diskussioonile iseendaga. Autor on väga avameelne, tulles välja tavatute seisukohtadega, heas mõttes isegi mõneti lapsemeelne.