Olles tavalise eesti mehena oma karussellisõidul ümber Päikese enam-vähem poole peale jõudnud, tekib aeg-ajalt vastupandamatu soov reaalsus õlgadelt maha raputada. Senisest minastki võib villand saada ja otsid elujaatust endast väljastpoolt. Taipamine, et kõik siin elus on enese teha, võtab esialgu pisut kohmetuks. Kuis siis nii?! On ju protsessid, mis on väljaspool minu kontrolli. On jõud, mis on minust tugevamad. Paratamatult pean mingitel hetkedel alluma kellegi korraldustele või suvale. Lihtne on leida veel terve rida õigustusi ja vabandusi, et harjumuslikul moel jätkata. Nii on ju mugavam ja turvalisem. See on üks võimalikest valikutest, aga just valik ongi siinjuures võtmesõna.
Kui võtta kontrollile mitte alluvaid olukordi või tingimusi pelgalt faktidena, siis jääb ikkagi alles valik, kuidas nendega suhestuda. Mägi on tee peal ees. Mul on valik selle peale närvi minna ja kurvi tagant avaneva uue tõusulõigu peale röökida. Kuid ainuke asi, mida sellega saavutan, on energiakulu. Kõike seda on tehtud nende tuhandete kilomeetrite jooksul korduvalt. Ja korduvalt. Ja siis korra veel. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis eks ilmselt teen seda tulevikuski veel mõned korrad. Inimlik ju.
Kuid nüüdseks olen kogenud ka teistsugust võimalust. Võttes väljakutse vastu tänuga, saad kogu seni tuulde lastud energia juhtida takistuse ületamiseks. Suunad energia sinna, kus hetkel on kõige suurem defitsiit. Mäkketõusul teevad jalad tööd ja ülakeha lõdvestub. Piiripealne füüsiline pingutus on suurepärane võimalus ka kuplialusel puhata lasta. Seda on meile aga teinekord vaat et kõige rohkem vaja.
Seiklus jätkub! Ise teed oma elu! Ahou!
Kristjan
UHHUDUURI SENISED REISID
2002 Mongoolia, Hiina, Tiibet, Nepal
2007 Nepal, Bangladesh, India, Pakistan, Afganistan, Iraan
2011 Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Jeemen, Djibouti, Etioopia
2014 Etioopa, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana, Namiibia
2018 Uruguay, Brasiilia, Argentina, Boliivia, Peruu
