Romaan räägib neljast mõtlevast ja tundlikust noorest idealistist, kel saab tarbimisele keskendunud maailmast lõplikult kõrini. Nad põgenevad kodust, hõivavad ühe mahajäetud maja ja püüavad seal viljelda võimalikult keskkonnasõbralikku, vähenõudlikku elustiili. Raskusi on toidu, vee, toasooja ja muude argiste asjadega, samuti tekib lahkarvamusi teoreetilisel pinnal: kuidas uus elu täpselt välja peaks nägema, mis on lubatud, mis on keelatud, mis on kogu ettevõtmise eesmärk.

Autoril on õnnestunud voolavas, kõnekeelt matkivas keeles kirja panna mässumeelsete teismeliste maailmanägemus, mis on küll nooruslikult vihane ja kompromissitu, ent mitte kitsarinnaline ega rumal, nende mure maailma pärast jätab kokkuvõttes väga sümpaatse mulje.