Raamatu «Elame veel...» kolmandas osas jätkame Põltsamaa ning selle piirkonnaga seotud inimeste mälestuste ja elukäikude tutvustamist eesti Wabariigist taastatud Eesti Vabariiki.

Oli aeg, kus suu hoiti mitme lukuga kinni, ometi on vaja järeltulevatele põlvedele rääkida, et nad paremini mõistaksid eesti rahva nõukogude perioodi elu. Mis juhtus, kuidas juhtus, miks just niimoodi, kui sageli määras käitumise aeg ja koht.

1940-1991 okupatsioonide aastatel enamik Eestimaa inimesi represseeriti nii või teisiti. Kes arreteeriti, kes küüditati, kes põgenes üle mere, kes värises metsas, kelle hing nüristati koolides ja kohustuslikes poliittundides. Kellele sõdurisaapad, kellele vangilaager, kellele Siberi avarused, kellele metsaonn, kellele vaid hingepiin.

Sellest taagast vabanemiseks kulub meil aastaid, vabaneda saab juhtunust teades ning seda järgnevatele põlvedele edastades. Parimad rääkijad on tolleaegsetes sündmustes osalenud või nende lähemad kaaslased, kes pöördelistel aastatel ise kõik läbi elasid.