Araabia filosoofi Ibn Tufayli ehk ladinapäraselt Abubaceri (u 1110—1185) avicennismist ja sufismist inspireeritud filosoofiline jutustus «Elav Ärganu poeg» räägib loo iseõppijast metsikust lapsest, kes kasvab üksikul saarel gaselli hoole all ning jõuab ümbritsevat tasapisi mõtestades ülima tõeni. Ehkki ta on ülejäänud inimkonnast eraldatud, tajub laps ometigi, et erineb teistest loomadest, olles neist kõrgem olend. Nii käsitleb uusplatonistlike sugemetega lühiteos allegoorilises võtmes inimese arenguteed tunnetuse kõrgeimale astmele, looduse, iseenda ja maailmakorra ning nende aluseks oleva printsiibi mõistmisele.

Andaluusias Granada lähistel sündinud Ibn Tufayl oli eluajal tuntud filosoofi, õukonnaarsti, teoloogi, matemaatiku ja hiljem ka Maroko sultani vesiiri ehk ministrina. Tema «Elav Ärganu poeg» rajas teed sellistele spirituaalset teekonda aluseks võtvatele teostele, nagu on Dante «Jumalik komöödia» ja Bunyani «Palveränduri teekond».

Islami klassikalise filosoofiateose on eesti keelde tõlkinud Haljand Udam (1936-2005).