Siis peksis see halb elevandilaps kõiki oma kalleid omakseid hulk aega, kuni nad olid õige kuuma nahaga ja väga imestunud. Ta kiskus välja oma pika tädi jaanalinnu sabasuled, haaras oma pika onu kaelkirjaku tagajalast kinni ja vedas ta läbi okaspõõsa, kärkis oma paksu tädi jõehobuga, ja kui see pärast sööki vees magas, mulistas talle kõrvadesse; aga ta ei lasknud kunagi kellelgi puudutada kolokolindu.
Viimaks muutus olukord nii pinevaks, et tema kallid omaksed ruttasid kõik ükshaaval suure, hallrohelise ning limase Limpopo äärde, mida ümbritsesid palavikupuud, et nõutada ka endale krokodillilt uus nina. Kui nad tagasi tulid, ei peksnud nad enam üksteist. Ja sestsaadik, mu lemmik, on kõigil elevantidel, keda sa kunagi näed, samuti ka neil, keda sa ei näe, täpselt samasugused londid nagu rahuldamatul elevandilapsel.