NB! Raamatus on pühendus.

Isikuna on Elmar Roots (1900-1962) värvikas ja mitmetahuline figuur, kes kuulub nii Eesti kui Saksamaa juurde. Eesti seisukohast on ta oma rahva esimesi akadeemilisi haritlasi. Aktiivse teadustegevuse periood Eestis ületab tal napilt kümme aastat. Küps teadlane sai temast just Saksamaal, kus arenemisvõimalused olid paremad. Ta oskas neid suurepäraselt ära kasutada. Seal leidis ta ka tunnustust – eks ole seda Saksa Veterinaarmeditsiini Seltsi esimeseks auliikmeks valimine 1957. a. Mitte palju ei leia eesti rahvusest teadlasi, kes suutsid põgenikuna Läänes kätte võita sama kõrge positsiooni kui Eestis. Kui jätame kõrvale lühikest aega Pinnebergis töötanud Balti Ülikooli, siis on Elmar Roots ainust Tartu Ülikooli professor, kes jõudis korralise professori tiitlini Saksamaal, ja juba aastal 1947.

Et mõista ajastutu ja töötingimusi, on käesolevas raamatus suhteliselt rohkesti pühendatud tähelepanu Tartu ülikooli ajaloole. Veel hiljaaegu polnud võimalik 1920-1930-ndate aastate Tartu ülikoolist ausalt kirjutada. Veelgi lünklikumalt on käsitletud selle perioodi õppejõudude karmi saatust – põgenemine Läände tähendas isiklikku traagikat, üsna paljudel polnud võimalik leida erialast tööd, rääkimata õpetamisest ülikoolis. Ka Eestisse jäänute saatus polnud kerge, paljusid ootas surm Siberis või küüditamine, akadeemiliselt töölt kõrvaldamine, igaüht aga vaimne ahistamine, ka neid, kes otsustasid nõukogude võimuga kaasa minnna.

Peeter Tulviste