«Vissi-vissi! Vissi-vissi!» kaigub üle tanuma hele tüdrukuhääl. Ja lehmad tulevad, tulevad kiiruga – nagu pageks nad suu- ja sõrataudi eest. Tõmmu jumega vibalik neiu jõuab kaevule, ammutab ämbriga ning annab lehmadele juua, neid eelnevalt ükshaaval koonule suudeldes.

See neiu on Tuuli Botik.

Mis pange järele jääb, sellega peseb ta hambaid, loputab silmi ja valab seejärel endale selga, enne undruku õlapaelad alla lastes. Vesi niriseb üle ta pidevast töötegemisest pisut vimmas piha ja küllaldase rinna. Neiu on ilmselt vanem kui esmapilgul paistnud. Võimalik, et ta on käinud koguni nullkursusel. Ometi võib eksimatult öelda, et neid külmast siniseks tõmbuvaid rindu pole veel keegi puutunud – peale päikese ja tuule.