Elo Tuglase päevik, mille olemasolust ta eluajal teadsid väga vähesed, koosneb õigupoolest kahest teineteisest nii sisult kui ka meeleolult kontrastselt erinevast osast. Neist esimene algab ilma vähimagi sissejuhatuseta särav-sädeleva sukeldumisega Pariisi kirevasse kultuuri- ja seltskonnaellu sügisel 1928 ning päädib ohu- ja muretunnetest kantud nappide märkustega sõjasuvel 1941. Kirjutamispaus hõlmab aastaid 1942-1951.
Päeviku teist, eesti lugejale siinkohal esmakordselt publitseeritavat osa alustab autor raudselt toimiva hirmusündroomi kiuste totaalse absurdiühiskonna kõige süngematel aegadel. Et kuue aasta pärast lõpetada - taas ilma mingi kokkuvõtva arutluseta - sünnilinnas Tartus, taustaks läbi Eestimaa sooritatud automatkast sugenenud resignatsioon ning tervisehädadest tingitud tusameel.
Ühe päevikulehe serval on Elo Tuglase hilisem märkus: Miks olen ma seda kõike kirjutanud? Hävitada!
Kui hea, et ta oma ähvardust täide ei viinud.
August Eelmäe