ELUSÄDE Tuul tuhiseb ja olemise siht kui selge hommik äkki lõikub lahti ning ajalt kihi järel koorub kiht. Mu päitsis peaks kui kauge noorpõlv vahti -- nood päevad üksildased, ahastavad, kus kahel tasapinnal kulges elu. Üks -- haigus, vaesus, täitumatud kavad. Ja teine -- taltumatu kujutelu.
