Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) pajatab selles värvikas mälestusteraamatus lugusid eelmise sajandi 50-ndate ja 60-ndate aastate Draamateatrist. Tema sule all muutuvad otsekui elavateks Hugo Laur, Ruts Baumann, Ants ja Olev Eskola, Rein Aren, Ants Jõgi, Helmut Vaag, Franz Malmsten, Ruut Tarmo, Mari Möldre, Gunnar Kilgas ja paljud-paljud teised Eesti Draamateatri omaaegsed tähed. Peaaegu kõiki neid toredaid lugusid ilmestab vastasseis teatri peanäitejuht Ilmar Tammuri ja tema kannupoistega. Säravad ja tihti humoorikad lood võimaldavad lugejal heita pilku nüüd juba rohkem kui kahe inimpõlve kaugusesse jäänud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kultuuriellu, ja ehk ka võrrelda seda tänapäevaga... Raamat lõpeb Lembit Antoni filmirollide kirjeldusega.

Eluteatri näitelaval II kuulub ajaloolisse mälestustetraloogiasse üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed viis raamatut: „Selles sõjas mina ei sure“ (2007), „Maakorraldajad“ (2010), „Kuhu küll kõik külad jäid?“ I ja „Kuhu küll kõik külad jäid?“ II osa (2011) ja „Eluteatri näitelaval“ I osa (2012).