Praegune kasvatus ja üksikisiku arendamine on peamiselt suunatud teadmiste kogumisele ja muljete saamisele välisilmast ehk välistele mõjutustele. Üksikisiku sisemine arendamine, temas peituvate võimete ja jõudude ning üldse paremate omaduste kasvatamine, mida saavutatakse ainult enesearendamise teel, on peaaegu täiesti tahaplaanile jäetud. Kuna üksikisiku arenemistaset ei määra mitte tema teadmiste hulk, vaid see, millise määrani on arenenud tema vaimlised võimed ja millise määrani tema on vabanenud nn. inimlikkudest, õigemini loomalikkudest pahedest, seepärast peaks esmajärgulise tähtsusega olema just enesearendamine.
Käesoleva teose eesmärk seisabki selles, et juhtida tähelepanu enesearendamise võimalustele, tähtsusele ja hädatarvilikkusele; et näidata teid ja viise, kuidas tõhusaimalt võidelda inimeste loomalikkude nõrkuste ja pahede vastu; kuidas neid kaotada; kuidas kõige vähema ajaga ja tagajärjekamalt arendada inimeses peituvaid võimeid ja jõude, ning kuidas saavutada kehalist ja vaimlist tugevust ning tervist.
Käesolev teos ei kujuta enesest mingit teaduslikku uurimust, vaid selles avaldatud mõtted ja väited on paljuaastase isikliku mõttemõlgutuse, vaatluse, kogemuse ja pideva katsetuse ning harjutuste tulemusena avaldatud selleks, et näha, missugust vastuvõttu ja hindamist need leiavad kaasinimeste poolt.