Raamat keskendub sellele, kui erakordsed võivad olla unenägudega süstemaatiliselt ja pragmaatiliselt tehtud töö tulemused.
Unenägu kogetakse taju, mitte mälestuse või kujutlusena. Seepärast käsitletakse neid vahel lausa viisina, «kuidas närvisüsteem iseend tundma õpib.» Enamik uuringuid näitavad, et erinevalt tavaarusaamast unenäod mitte niivõrd ei ennusta, vaid väljendavad inimese ärkvelolekuaegseid kogemusi, tundeid, uskumusi, muresid, hirme.
Krippner lähtub oma käsitluses tõdemusest, et unenäod sisaldavad infot hajutatud, mitte kitsalt koondatud kujul. Nad koosnevad kõrgetasemelistest assotsiatsioonidest, mis kombineerivad suure hulga erinevatest – nii seesmistest kui välistest – allikatest pärinevat materjali.
Krippner juhib tähelepanu unenägude struktureerivatele elementidele ning aitab tundma õppida loogikat ja mehhanisme, mis selle info terviklikeks kogemusteks komplekteerivad. Ta annab näpunäiteid, kuidas võimalikult tervemõistuslikult, pikaajalise ja süstemaatilise jälgimise teel tuvastada oma unenägudes korduvaid mustreid ja analüüsida, missugustele ärkveloleku-teemadele need viitavad. Mõnikord loob see töö võimaluse rakendada unenägude toimemehhanismi vastuste otsimiseks küsimustele, millesse ärkvel olles takerdutakse.
Peale isikliku maailma peegeldavad unenäod avaramas ja abstraktsemas mõttes nii ümbritsevat füüsilist kui ka kultuurilist ja sotsiaalset keskkonda ning varustavad meid selle tajumiseks huvitava lisavõimalusega. Seeläbi loovad unenäod oma universaalsuses võib-olla lihtsaima võimaluse transpersonaalse tähendusruumi kogemiseks, kui küsime endilt Doris Lessingu sõnadega: «Kas arvate, et näete und üksi?»
Tanel Mällo, psühholoogiadoktor.
