Michel de Montaigne'i «esseed» on 16. sajandi hilishumanismi ajastu prantsuse aadliku sõltumatud tähelepanekud, mis ta pani kirja oma neljakümnende ja kuukümnenda eluaasta vahel ning andis oma üksildase vanaduse jõudepäevil ise ajaviiteks välja, neid on palju ümber töötatud ja need ei saanud kunagi valmis ega olegi valmina ette kujutatavad. Neis räägitakse kõikvõimalikest eri liiki asjadest, näiteks mõistuse tunnetusvõimetusest, konfessionaalsetest tüliküsimustest, arstiteadusest, kalendrireformist, nõiaprotsessidest, raamatutest, hobustest, majapidamisest, eksootilistest rahvastest.. Kõik see on läbi põimitud autori mõtisklustega oma eluviisi üle, kusjuures ka need mõtisklused ulatuvad lihtsatest argiasjadest suurte inimlike küsimusteni, nagu sõprus, seltskondlikkus, üksindus, vabadus ja surm.
Esimesel pilgul näib, nagu valitseks selles raamatus seosetu juhuslikkus. Tähtis ja tühine, kiiresti teisenev ja igavene virdavad tema teemades suvaliselt läbisegi. Alles pikemal lugemisel tulevad esile mõned juhtmõtted. Need moodutavad rahuliku, ehkki käänulise põhihoovuse. Aga selle pinnal mänglevad loendamatud väledad ja väikesed anekdootide ning tähelepanekute säbarlained. «Esseed» langevad välja mis tahes tavapärasest traktaadistiilist. Montaigne ei asu oma ainestiku kallalekavakindlalt ega sihipäraselt. Ta kuulatab, laseb kannatlikult kõigil, ka kõige tähtsusetumatel seikadel lahti rulluda, ja on ometigi täiesti kindel, et asjad kunagi avanevad ja paika lähevad, tasub ainult nii kaua oodata.

Hugo Friedrichi tsitaat tõlkija saatesõnast