Inimese esteetilist kasvatust käsitledes on autor silmas pidanud uut ja paremat maailmakorda, milleks ta inimkonda veel küllalt küpseks ei pidanud. Ilust kui mõjuvõimsast tegurist lootis poeet, et see nii mellte- kui mõistuseinimesest ideaalse inimese kasvatab, kes ühtlasi täiusliku ühiskonna rajab.
Selleks andis ta lähema piiritluse kunsti ülesannetest, püstitades eelkõige sisu ja vormi ühtsuse nõude.