Michel de Montaigne'i aastail 1572–1592 kirjutatud «Esseed» on prantsuse humanismi ja renessansi tippteoseid, mis praegu, rohkem kui neli sajandit hiljem, mõjub nii sisult kui vormilt eriti tänapäevasena. Juba 20. sajandil avastati Montaigne'is mitmete uuemate suundumuste, näiteks pragmatismi ja postmodernismi eelkäija. Viimase kümmekonna aasta kontekstis, mil ilukirjanduse ja filosoofilise mõtiskluse vahepealne enesepaljastuslik arutlus on blogipidamise vormis taas eriti jõuliselt vohama pääsenud, osutuvad Montaigne'i esseed aga lausa peavoolu kuuluvaks. Nende omaaegset uudsust ja üllatuslikkust võib tajuda ainult teadvustades, et Montaigne oli tõesti esimene, kes elu ja iseennast sel viisil nägi ja kirja pani.