Eesti filmi ajalugu on senini suures osas kaardistamata territoorium. Nende kaante vahel ilmuv artiklidissertatsioon keskendub peamiselt mängufilmile, mis moodustab ju mistahes küpsuse saavutanud (rahvusliku) filmikultuuri selgroo, ja põhiosas Nõukogude Eesti kinotoodangule, sest just Teise maailmasõja järel kujunes siinmail välja mitmekülgne ja professionaalne kinotööstus. Selle viljad, mida küll kujundas ja vürtsitas teatavat sorti ideoloogia, moodustavad ometigi olulise osa siinsest filmiloost ning – rõhutagem – ka kodumaisest kultuuripärandist laiemalt. Mõne silmatorkava erandiga haigutab Nõukogude Eesti filmikunsti kohal kollektiivses teadvuses hiiglaslik lünk ning endiselt vaadatakse toonasest filmist sageli ebaõiglaselt mööda kui ebamugavast «teisest».

Projekti esialgne eesmärk oli seda lünka osaliselt täita, uurides Nõukogude Eesti mängufilmide ruumirepresentatsioone, eeldusel, et mittesõnalise (ja seega ainult üldjoontes või osaliselt tsensuuri «kastratsioonimasina» läbinud stsenaariumi tasandil väljenduva) materjali analüüs võiks ehk pakkuda uusi sissevaateid seni liigagi kergekäeliselt «võõraks» territooriumiks tembeldatud filmikunsti narratiivsetesse ja diskursiivsetesse kihistustesse.