Mefistoofeles:
Üks kuningas kord oli,
Suur kirp tal seltsimees,
Kel andis palju voli,
Käis temal pojast ees.
Sai kojarätsep käsu:
Et tule lossi sa
Ja mõõtu võtma asu,
Tee junkrul' püksid ka!

Nüüd sametil ja siidil
Kirp oli kaetud,
Ja kirjud paelad riidil,
Rist rinda kinnitud.
Minister kirp nüüd oli,
Ta hõimel, vennastel
Ka kuningkojas voli
Kui suurtel herrastel.
Ja herrad, preilid lossis,
Küll elu nendel ants!
Mokk kuningproual mossis,
Tal põues kirbutants.
Ei tohtind kirpa noppi,
Ei ära sügada.
Me anname neil kloppi,
Kui tahtvad pügada!