Kui tulevasele perearstile John Crockerile tehti kolmandal kursusel ettepanek liituda Jane Goodalli šimpanside uurimise töörühmaga Tansaanias, ei kõhelnud ta hetkegi.

Kaheksa jälgimiskuu jooksul läks Crockerile eriti hinge emase šimpansi Fifi kannatlikkus ja soojus, millega too oma poega Freudi kasvatas. Fifilt õpitut rakendas ta hiljem nii oma laste kui ka patsientide peal. Autor jutustab haaravalt, kuidas šimpansidega veedetud aeg aitas tal paremini mõista tähelepanu- ja ärevushäirete ning depressiooni käes kannatavaid inimesi. Ta märkas mõlema liigi puhul sügavalt juurdunud käitumismustreid, mis aitavad kaitsta kogukonda, kasvatada järglasi ja ellu jääda. Kolmkümmend kuus aastat hiljem koos pojaga Tansaaniasse naastes mõtiskleb autor mõju üle, mida toona kogetu on tema elukäsitlusele avaldanud.

Põnev inimkäitumise arengu ja tugevate peresidemete tähtsuse üle arutlev raamat heidab valgust inimeseks olemisele ja on ühtlasi tänukummardus silmapaistvale teadlasele Jane Goodallile.