Kui Preisi kuningas Friedrich II Suur 1786. aastal Sanssouci lossis kõigist mahajäetuna suri, ei leitud surnu riietamiseks ainsatki puhast ja tervet särki. «Riigi esimesest teenrist» oli saanud kiuslik veidrik, koguni «püsti kurat», kelle kohta oli liikvel lõputult anekdoote.
Ja ometi oli kõik alanud nii hiilgavalt. 1740. aastal märkas valgustatud Euroopa üllatusega, et Preisimaal on tõusnud uus hiilgav täht võluv noor kuningas, valgustaja ja poeet, kellele polnud galantsuse ja vaimukuse poolest kedagi vastu panna. Kuid siis äkki sissetung Sileesiasse, mis tõi kaasa kolm verist sõda. Nüüd oli Friedrich järsku salakaval ja reetlik despoot, «kuri mees Berliinist». Kas reformivürsti väline sära oli petlik? Kas tema mõistatuse lahendus võis peituda kroonprintsiaastate vastasseisus julma Sõdurkuningast isaga? Ja siiski tõusis tühine Saksa kolkaprovints tema ajal üheks Euroopa võimsamaks suurriigiks.
