20. sajandi ühe tippfüüsiku, 1932. a. Nobeli füüsikapreemia laureaadi Werner Heisenbergi (1901–1976) raamatu «Füüsika ja filosoofia» aluseks on Giffordi loengud, mida Heisenberg pidas 1955/56. a. talvesemestril Šotimaal St. Andrewsi ülikoolis. Giffordi loengud loomulikust teoloogiast (ingl. natural theology) toimuvad alates 1888. a. igal aastal ühes neljast Šoti ülikoolist, sest nii sätestas oma testamendis Šoti advokaat ja kohtunik Adam Lord Gifford (1820–1887). Loengute juhtmõtteks on «vabalt arutada inimese arusaama jumalast või lõpmatusest, nende mõistete päritolu, loomust ja tõesust ning seda, kas tal üldse saavad olla sellised mõisted, kas jumalal on mingeid piiranguid ja kui on, siis millised jne.»

Heisenberg siiski ei hakanud kõnelema niisugustest väga üldistest küsimustest, vaid piirdus pigem füüsikavallaga, mis oli ju tema eriala. Sellest väljaspool põhinevad tema arutlused suuremalt jaolt isiklikul kogemusel ja kannavad isiklike veendumuste pitserit.