Jääkattest vaba Emajõgi voolas oma teed, kuid selle jääl ratsutav ühesilmne kuulis seda. Kuulis haldjahelinat ja teadis, et ta on ikka veel siin. Peidus ilma vägevaima eest.

Mets kohises tasa, hirmunult. Teades, miks Ühesilmne jälle siia on ratsutanud. Viimasel korral oli ta ju tulnud rohkete lubadustega ja teda tervitati kõikides haldjakodades. Ta oli tulnud oma kaheksajalgsel hobusel jõeveel ratsutades, oli hoidnud Rappijat taeva poole, nii et selle teravik kuldseid kuukiiri püüdis ja nende kutsuvat helki igasse kojaaknasse peegeldas. Tema kaarnad olid lennanud oma teel ja teda oli juubeldades vastu võetud.

Särasilmsete haldjapiigade kandlehelid olid saatnud ta värsse, naer oli palistanud tema naljatusi, sel muistsel ajal kui ta tuli. Peale lahkumist olid aga mürtsuma löönud sõjatrummid, sest tõi ta ju siia tagasi lootuse.

«Götterdämmerung» on viiekordse Stalkeri-laureaadi Manfred Kalmsteni neljas raamat tunnustust ja auhindu kogunud kogumike „Raske vihm“ ja „Kaarnalaul“ ning Stalkeri pälvinud lühiromaani „Täheraua saaga“ järel. Siia on koondatud viimaste aastate looming ja sisaldab see aurupunki, postapokalüptikat kui ka võõrikmaailmades toimuvaid lugusid.