Selle raamatu peategelane on Freya Nakamichi-47. Raamatu alguses on ta tulnud kasiinost välja dirižaabli rõdule ja mõtleb parajasti, kas mitte hüpata alla sinna Veenuse kaljude suunas, mis peaksid kolmekümne kilomeetri pärast vastu tulema, kui selja tagant kostab: «Oo, vaadake: ebard!» – temaga hakkavad tüli norima 'uued aristokraadid'; kaks neist ulatuvad talle vööni. Järgneva võitluse käigus rebib ta ühel neist pea otsast, mis aga ei takista peal talle ähvardusi pomisemast.
Freya nimelt on robot, konkubiin, erialaks 16. sajandi ungari rahvamuusika. Ta on ideaalne, täiuslik, aga saatuse julm nali on, et tema eesmärk muutus mõttetuks umbes 60 aastat enne ta aktiveerimist koos viimase inimese väljasuremisega. Mis aga ei takista Loojate poolt igale poole välja saadetud robotitel oma tegevust jätkamast... ja nii see tsivilisatsiooni rong kolinal edasi tossutabki, «r-tähega sõna» umbes sama mis «neeger» USAs.
Raamat on, muide, paljus austusavaldus Robert. A. Heinleinile ja Isaac Asimovile (mõned kriitikud on väljendanud arvamust, et küllap see oleks neile väga meeldinud).
