Maailmas on viimastel kümnenditel ilmunud hulgaliselt gastroenteroloogia õpikuid, käsiraamatuid ja üksikküsimuste monograafilisi käsitlusi.Tihti on nad mahukad ja enamalt jaolt inglisekeelsed. Häda on aga selles, et praktilise meditsiini käsiraamat vananeb kiiresti, sest tema kirjutamise aluseks olevad teadmised edenevad pikkade sammudega.Nii on käsiraamatu iga kusagil 5 - 10 a. vahel. Samal ajal ei ole see paratamatu uuenemisprotsess ühtlane kogu eriala ulatuses, sest üks valdkond või haigus vajab teisest kiiremat uuskäsitlust. Kahjuks pole erandiks ka tõlkeraamatud. Veelgi enam, nende vananemine on isegi kiirem just selle aja võrra, mis kulub originaali tõlkimiseks. Järelikult ei ole alternatiivi sellele, et valida tõlkimiseks võimalikult värske raamat, mida on ka tehtud. Tõlkimise, toimetamise ja trükiprotsessi kiirus on teine oluline tegur väljaande ajakohasuse säilitamisel. Seda tähtsat tõlkeraamatu üllitamise osa on esitletava raamatu puhul samuti silmas peetud. Käesoleva tõlkeraamatu originaal on võrdlemisi uus, ta on Soomes ilmunud 2000 a. Käsiraamatul on palju autoreid, mistõttu originaali toimetajatel on lasunud vastutusrikas ülesanne leida häid spetsialiste, anda igale autorile tema kirjutise sisulisele tähtusele vastav maht, jälgida sellest kinnipidamist ning, kõige olulisem, ühtlustada ainekäsitluse põhimõtteid. Tuleb tunnistada, et need ülesanded ei ole just kergete killast, mistõttu kõnesoleva tõlkeraamatu originaal näib selle all enim kannatavat. Autoreid on palju, kõik ilmselgelt oma ala head asjatundjad, osa neist maailmanimedega (P.Sipponen, M.Salaspuro, K.Höckerstedt, P.Pikkarainen, A.-L.Karvonen jt.).
Kuid siit johtub ka originaali üks puudusi, sest kirjutised on erineva tasemega, sügavuse ja põhjalikkusega. Leidub osi, kus esitatakse lihtsaid kliinilisi tõdesid, haigusete sümptomeid jms. Ent samas on üsna palju sügavatel molekulaartasandi teadmistel põhinevaid peatükke ja keeruliste uurimismeetodite väga üksikasjalikke kirjeldusi, mis aga kipuvad oma esituslaadilt jääma katkendlikeks.
Eitamata fundamentaalteadustel põhinevate teadmiste ja keeruliste diagnoosimis - ning ravimeetodite kirjeldamise vajalikkust üldarstliku suunitlusega käsiraamatus, tuleb siiski tunnistada, et teatud selgitused hõlbustanuks praktiseerival üldarstil nendest paremat arusaamist.
Tõlgitud raamatu eripära johtub ka sellest, et ta on võrdlemisi Soome arstipraktikakeskne. Seda iseloomustavad rohked näited sealsete raviasutuste praktikast ja headest arstlikest tavadest. Eestikeelse väljaande toimetajad ei ole üllitanud uut raamatut, vaid tõlketeosele kohaselt respekteerinud originaali autorite tööd ja seisukohti. See raamat on konkreetsete arstide nägemus probleemidest ja nende lahendusviisidest. Autorite tõekspidamised, nende sisu ja esitamise vorm on tõlkes valdavalt säilitatud. Originaalkäsiraamatu autorid on tunnustatud eriteadlased ning nende poolt kirjutatu vastab põhijoontes üldaktsepteeritavatele standartitele ja headele erialatavadele. Üksnes tekstis olevate Soome meditsiini otseselt puudutavate näidete osas on tehtud mõningaid kärpeid. Eesti meditsiini kontekstis on taolised andmed enamasti üleliigsed ja nende ärajätmine raamatut tervikuna ei kahjusta.
Tõlkeraamatu originaalis kirjeldatakse tihti mingi konkreetse kliinilise uuringu tulemusi, kuid puuduvad autorite nimed ning ilmumiskoha viide. Teinekord on autorid kirjas, kuid ilmumiskoha andmeid pole kusagilt leida. Kahjuks olid tõlke toimetajad sunnitud niisugused ebatäielikud viited teksti jätma juhul, kui nad olid üldist huvi pakkuvad , sest puudus võimalus neid konkretiseerida, kuivõrd peatükkide lõpus ei olnud kasutatud kirjanduse loetelusid. Samal põhjusel on loobutud soovist lisada tekstis olemasolevatele autoritele initsiaalid. Kokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et selle tõlkekäsiraamatu originaali näol on tegemist Soome erialaasjatundjate poolt kirjutatud käesoleva aja kohastele seisukohtadele vastava gastroenteroloogia käsiraamatuga. Kiiduväärne on sümptomite ja sündroomide kirjeldamisele pühendatud üldosa olemasolu ja see, et haiguste puhul on käsitletud ealisi aspekte ja põhjalikult ka kirurgilise ravi probleeme. Ei ole mööda mindud vastava elundi kasvajatega seotud diagnoosimise ja ravi selgitamisest. Tõsi küll, tõlget on originaaliga võrreldes mõnevõrra lühendatud, näiteks on ära jäetud seedekulglaga seotud sisesekretsioonihäirete jms . osa , ent sel juhul on vastavaid aspekte siiski käsitletud elundite haigustega seoses Üldpraktiseerivale arstile peaks muuhulgas äärmiselt vajalik olema see osa raamatust, kus kirjeldatakse seedelunditega seotud ägedaid haigestumisi, sest ägedad kõhuhaigused ei vali tekkimiseks aega ja kohta, nendega puutuvad kokku kõigi erialade ja tasandite arstid.
Ja lõpuks, seda tõlkeraamatut ei tohi käsitada ühe arvamuse kategoorilise pealesurumisena. Alati jääb võimalus ka teistest kirjatükkidest pärinevateks alternatiivseteks seisukohtadeks, milleni jõudmiseks on ka sellel raamatul täita oma roll.

Vello Salupere
Tartu Ülikooli emeriitprofessor