Tuntud poola novellikirjanik Eliza Orzeszko (1841-1910) käsitleb oma töödes peaasjalikult ühiskondlikke küsimusi. Piotr Chmielovski sõnade järgi oli ta «esialgu Poola õiguste eest võitlejate sõbraks, siis vaimustatud kaasvõitlejaks, ja lõppeks murtud südamega kaasanutjaks». Vene võimude poolt Grodnos interneeritud, elas ta seal rida aastaid väsimatus töös oma rahva kasuks.
Noores eas positivismi eesvõitlejana käsitles ta selle voolu probleeme. Hiljem hakkasid teda huvitama üksikute seltskonnakihtide saatus. Eriti juutide küsimus oli tal tähtsal kohal. Kuid seda küsimust lahendab ta rahvuseetilisel alusel, püüdes saatuse poolt kõrvuti elama sunnitud kahes inimrassis äratada vastastikust arusaamist ja toetust. Peale selle käsitles ta vaeseks jäänud aadli ja valge-vene rahva küsimusi. Järk-järgult huvitavad kirjanikku ikka suureulatuslikumad küsimused ja nähtused, sest üksiku inimese saatus peab alistuma üldsuse huvidele. Viimast kirjanduslikku ajajärku võiks nimetada leinajärguks. Selle perioodi kirjanduse kangelased nagu oleksid kaotanud elueesmärgi.
Lõpuks jätab ta aga oma pärandiks metafüüsikasse kalduva elujaatava teose «Ad astra».

Käesolev romaan (originaalpealkirjaga «Hekuba») käsitleb 1863. a. alanud Poola vabadusvõitlust.