Ida-Euroopat lahutab ühelt poolt Lääne- ja teiselt poolt ülejäänud Euroopast midagi olulist ja silmatorkavat. See olemuslik, määrav iseloomujoon on mitmekesisus – keelte, rahvuste ja eeskätt uskude mitmekesisus. Suure osa oma ajaloost on Ida-Euroopa olnud piiriühiskond ja religioosne piirimaa, kus erinevad usundid eksisteerisid sajandeid rööpselt ja lähestikku. Ka paganlus kestis siin kauem kui ükskõik kus mujal kontinendil, jättes sügava jälje folkloori ja rahvapärimusse.

Jacob Mikanowski põimib oma ajalookirjutuses selle kireva piirkonna üldist ajalugu isikliku perekonnalooga. Tavaliselt on Ida-Euroopast kirjutatud sõdade, impeeriumide ja nende pealinnade prisma läbi. Mikanowski valis teise tee: tema jutustus kulgeb n-ö alt üles, rääkides tavainimestest, jõudes vaid vähestel kordadel paleedesse ja lossidesse. Soojuse ja armastusega toob ta lugejani Ida-Euroopa ainulaadsuse kogu selle kõikehõlmavas ja liigutavas tragikoomikas, mida kusagil mujal ei leidu.

See raamat räägib ka meie lugu, sest autor kirjutab tavatult palju Eestist, leides eestlaste ja teiste idaeurooplaste vahel pealekauba hulga ühisjooni.

Köitvalt kirja pandud teksti täiendavad etnograafilised fotod ja illustratsioonid erinevatest piirkondadest ja kultuurinähtustest.