Töövihiku «Harjuta!» kasutamisest Suurem osa materjalist (häälikute üldistatud sümbolid – noobid, väikesed pildid ja tähekaardid) tuleb vihiku keskelt välja võtta ja lahti lõigata. Kaante vahele jäävad lõpuks ainult tähtede joonistamise lehed ning aabitsa ja vihiku „Harjuta!“ piltide sõnaloend. Noope saab vajadusel juurde valmistada vastava paksusega värvilisest paberist. Pilte saab kasutada kahel viisil: a) pildid lõigatakse lahti ja pannakse ümbrikesse, kust neid vajadusel leitakse, või b) pildilehed nummerdatakse ja need lõigatakse lehtedeks (7 lehte, igal lehel 12 pilti); iga laps valmistab paksemast paberist või õhemast kartongist raami konkreetse pildi märkimiseks. Mingit sõna tähistava pildi leidmiseks piisab sel juhul täiskasvanu vihjest piltide lehe numbrile. Raamiga märgitakse sellel vajalik pilt ja alustatakse sõna ladumist noopide või tähtede abil. Sel puhul on ka laste suutlikkusest lähtuv ülesannete diferentseerimine kergem ja selgitused võtavad vähem aega. Tähekaardid lõigatakse välja ja võetakse kasutusele vastavalt nende õppimise järjekorrale. Sellest lähtub ka nende paigutus tähelehtedel. Et kahetähelised tähekaardid tulevad kasutusele ning lahtilõikamisele hiljem (alates „Karu-aabitsa“ lk-st 58), paiknevad need tähelehtede vasakus servas. Tähed on märgitud kontuurjoonega. Iga uue tähe kaartide lahtilõikamisele eelneb juba tuttavast häälikust lähtuv meenutav arutlus: kas on tegemist täishääliku või kaashäälikuga, mis värvi noobiga seda seni on tähistatud, milline täht seda häälikut tähistab. Seejärel värvitakse tähekaartide tähed noobiga sama värvi ja alles siis lõigatakse lahti. Kaashäälikute puhul lisandub arutelule enne värvimist veel kaashääliku määratlemine suluta kaashäälikuks või sulghäälikuks ja võrdlus noobi mõlema poole värviga. Nii kinnistab tegevus omandatud teadmisi ja oskusi.
