Mõte ise avaldada oma publikatsioonide nimekiri jäi teenekal loodusteadlasel prof. Heino-Ülo Toomingal (1930–2004) realiseerimata. Kogu bibliograafia avaldamine koos järelehüüdega Eesti Geograafia Seltsi aastaraamatus osutus selle jaoks liialt mahukaks. Käesoleva raamat on valminud koostöös Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ning Eesti Maaviljeluse Instituudiga.
Heino Toomingast on järele jäänud ligi 300 teaduslikku publikatsiooni. Oma panuse andis ta ENE, Eesti Entsüklopeedia ja ökoloogialeksikoni valmimisse. Tema suurimaks teeneks teaduse populariseerimise vallas võib pidada kogumiku «Inimene ja ilm» koostamist. Teadus- ja kultuurilooliselt on väga huvipakkuv tema tagasivaade käidud teele ja läbielatud ajastule, mis ilmus 2001. a pealkirja all «Ilm ja inimesed».
«Teda tõmbasid pikne ja tormituuled, vana tuulispask ise. Esimene kirjeldus 1960. aastast, süvenemine 1995. aastaks ja trombidest raamatu kirjutamise mõte. Mõtteks see jäi, aga töö on paistnud kaugemale. Euroopa tormiuurijate 4. konverentsil, ECSS 2007 Triestes on üks sektsioon märgitud tema nimega.» Peeter Kõiva
Selle raamatu käsikiri ja Euroopa Tugevate Tormide Laboratooriumi asutatud Heino Toominga nimelise auhinna diplom said valmis pea üheaegselt.
