«Orteba,» ütles seersant, «me saime need venelased kätte, aga üks lipsas minema.» Seersant vaatas paberilehte ja täpsustas: «Panov.»
«Just teda ongi meile tarvis!» karjus leitnant pahaselt torusse.
«Portjee ütles, et Panov oli umbes viis minutit tagasi hotelli tulnud. Kuid me ei leidnud teda.»
«Pange sisse- ja väljapääsude juurde valve,» käskis Orteba. «Ma tulen kohe oma meestega. Mitte mingil juhul ei tohi jõuda konsulaati või Nõukogude traallaevale «Sibirjak».»
»«Sibrijaki» me kupatasime kai äärest minema,» ütles seersant.
«Venelased võivad Tulemaani välja ujuda,» ironiseeris Orteba. «Ma tulen kohe. Teie aga viige venelased prokuröri juurde.»

Moskvast pärit vene nõukogude kirjaniku Vassili Tšitškovi (1925-1985) noorus langes kokku raskete sõja-aastatega. Üldharidusliku kooli pingist viis nooruki tee suurtükiväekooli ja sealt tegevarmeesse. Rindel võitles tulevane kirjanik kaardiväe miinipildujadivisjoni luure ülemana, sai haavata, teda autasustati Punalipu ordeni ja lahingumedalitega.
Rikkaliku ainet kirjanduslikuks loominguks andsid autorile karm sõjaaeg ja aastatepikkune ajakirjanikutöö.
Viimase kohta on kirjanik ise öelnud:
«Ma olin Pravda ainus kirjasaatja kõigi 20 Ladina-Ameerika maa kohta. Elu möödus reisides: Venetsueela, Boliivia, Tšiili, Kuuba, Peruu, Panama, Brasiilia. Kaugeltki mitte kõigis neis maades polnud tol ajal Nõukogude saatkondi. See tegi elu keeruliseks. Tuli ette ebameeldivaid olukordi. Ameerika teenistused, kes nii agaralt kaitsevad Ladina-Ameerikat meie sealviibimise eest, arreteerisid mu kord Boliivias kohalike võimude kaasabil ja saatsid maalt välja. Teinekord pisteti mind Panamas mõneks ajaks vanglasse.»