Teet Kallase esikromaan ilmus esmakordselt 1972. aastal ja põhjustas hoobilt suurt elevust. Tollane kriitika on seda võrrelnud muuhulgas Jack Kerouaci hipiromaanide ning Mihhail Bulgakovi «Meistri ja Margaritaga». Selleks oli ka põhjust — teist sellist mitmedimensioonilist ning sõna otseses mõttes liikuvat romaani eesti kirjanduses naljalt ei kohta.
Romaani sisu moodustab peategelase, bioloogiakandidaat Kaaro Neeme ning bussitäie loovisikutest meelelahutajate — muusikute, kunstnike, lauljate — sõitmine mööda noorte suvepäevi juunikuises Eestis. Tee viib neid erinevatesse kohtadesse, mille käigus kohtutakse äärmiselt erinevate inimeste ja nende omanäoliste, et mitte öelda veidrate tegemistega. Ent paralleelselt esineb romaanis ka unenäoline võlumaailm ja selle seadused, tegelased ning n-ö. reaalsest maailmast erinev problemaatika. Kahte maailma näib ühendavat salapärane Fantoom…
Tegemist on eesti kirjanduse ainulaadse road-movie'liku romaaniga, mis jahmatab oma julguse ja vaimukuse, satiiri ja uuenduslikkusega, eriti kui pidada silmas tollaseid olusid ja kirjutamistingimusi — autor viibis nimelt sel ajal nii KGB eeluurimisvanglas kui ka hullumajas. Lisaks pakuvad äratundmist tegelaste kohati varjamatud prototüübid, kellest nii mõnigi esineb romaanis lausa pärisnime all. Nii kohtame raamatus Andres Vanapat, Arvi Siiga, Hando Runnelit, Robert Vaidlot, Hugo Hiibust, Uno Eltsi jmt värvikaid isikuid.
Romaani teine, 2008. aasta väljaanne sisaldab lisaks autori täiendavaid joonelauseid kommentaare ning Juku-Kalle Raidi põhjalikku järelsõna.