Tõsielusündmustel põhinev päevikuformaadis romaan «Henry ja June» on erootiline, detailirohke ja avameelne üleskirjutus Anaïs Nini seksuaalsest eneseavastusest.

Teos käsitleb ühte aastat (1931–1932) naise elust, mil ta armub kirjanik Henry Milleri loomingusse ja tema abikaasa June'i rabavasse ilusse. Kui June lahkub Pariisist ja suundub New Yorki, saab alguse Henry ja Anaïsi tormiline armuafäär, mis viib küll seksuaalse ja moraalse vabanemiseni, aga selle avalikuks tulek võib ohtu seada mõlema abielu.

Võideldes enda südametunnistuse ja kõlblusnormidega, valdab Anaïs Nini ainult üks mõte: mis saab siis, kui June naaseb? See on intiimne lugu ühe naise seksuaalsest ärkamisest ja intiimsetest naudingutest, tabudest vabanemisest ja mitme osalisega armusuhete vahel lõksus olemise valust.

Anaïs Nin (1903–1977) teadis juba lapsena, et soovib saada kirjanikuks. Seitsmeaastase koolitüdrukuna kirjutas ta arvukalt lugusid ja näidendeid oma noorematele vendadele. 1914. aastal, üheteistaastasena, alustas Anaïs päevikuvormis kirjade kirjutamist perekonna hüljanud isale. 45 aasta jooksul iga päev kirja pandud käsikirjalised päevikumärkmed täidavad üle 35 000 lehekülje.

Anaïs Nini on peetud aegade üheks parimaks naiserootika viljelejaks; ta oli üks esimesi prominentseid naisi läänemaailmas, kes sellise žanriga üleüldse tegeles. 1930. aastate algus tähistab Nini kõige viljakamat loomeperioodi. Ainuüksi 1932. aastal kirjutas ta kuus päevikut, mis sisaldavad tema esimesi katsetusi erootilises laadis. Puritaanlik katoliku neiu, kes ei suutnud enda kõlvatuid mõtteid varem isegi mitte üles tähendada, on just sel ajal oma märkmetes kirglik ja avameelne. Naine on tugevalt mõjutatud Henry Milleri kirjutamisstiilist ja sõnavarast, mis omakorda viib ta unikaalse ja ainuomase maneeri leidmiseni. See peegeldab tõetruult Anaïsi emotsionaalseid ja füüsilisi pöörasusi. Edasistel aastatel tema metsikus hääbub, kuigi seksuaalne odüsseia jätkub veel pikalt.

Postimehe romaanisarjas ilmumas:

Sylvia Plath «Klaaskuppel», Penelope Lively «Foto», F. Scott Fitzgerald «Ilus ja neetu», Kevin Brockmeier «Surnute lühiajalugu», Graham Greene «Armastusloo lõpp».