N. linnakesse saabub mõistatuslik isand Tšitšikov, kes asub järgemööda külastama kohalikke mõisnikke, tehes igaühele neist ebatavalise ja sünge ettepaneku. Nimelt soovib külaline osta surnud hingi – pärisorje, kes on siit ilmast lahkunud, aga rahvaloenduse järgi veel elavate kirjas. Uudishimuliku, aga hämmeldunud koorekihi seas hakkab maad võtma umbusk ja rahutus, kui selgub, et kentsakalt suurustleva hoiakuga Tšitšikov ei kavatsegi oma lõppeesmärgilt saladuseloori kergitada ja surnud hingede edasist saatust paljastada.

«Surnud hinged» on ühtaegu salvav pilkelugu ja irooniline vaade ühiskonnale, kus lokkab korruptsioon, ahnus, rumalus ja ülespuhutus. Tänu ajatule ja intelligentsele huumorile ning üleelusuurustele karakteritele on Gogoli meistriteos teeninud kindla koha 19. sajandi vene kirjanduse hiilgavaimate pärlite seas.

Autorist:

Nikolai Gogol (1809-1852) sündis Ukrainas mõisnik Vassili Gogol-Janovski pojana. Isalt kirjutamispisiku ning emalt müstiliste rahvauskumuste ja religiooni vastu huvi pärinud Gogol siirdus pärast gümnaasiumi lõpetamist Peterburi. 1829. aastal avaldas noormees oma esimese luuletuse, mis tehti kriitikute poolt pihuks ja põrmuks. Ka 1831–1832 ilmunud novellid ei toonud loodetud kuulsust. Aleksandr Puškinilt saadud nõuannete toel avaldas Gogol seejärel edukaks osutunud lühijuttude kogumikud «Arabeskid» ja «Mirgorod» ning komöödia «Revident» (kõik 1835).

1836. aastal kolis Gogol Rooma, kus ta alustas triloogiana kavandatudkelmiromaani kirjutamist, mille 1842. aastal ilmunud esimene osa «Surnud hinged» võeti soojalt vastu nii lugejate kui ka kriitikute poolt. Kehvenev tervis pani kirjaniku senisest enam usu poole pöörduma ning 1848. aastal suundus ta Jeruusalemma palverännakule. Venemaale naastes püüdis Gogol triloogiat jätkata, ent loomekriis, mis jäi teda elu lõpuni painama, ei lasknud sel kõigi kirjandussõprade kurvastuseks sündida.