N. kubermangulinna võõrastemaja väravast sõitis sisse üsna kena väike vedrudega kaless, millises sõidavad poissmehed: erus olevad alampolkovnikud, staabikaptenid ja mõisnikud, kel on umbes sada hinge talupoegi, ühe sõnaga, kõik need, keda nimetatakse keskmist sorti härrasteks. Kalessis istus isand, mitte just iludus, aga mitte ka inetu välimusega, mitte liiga paks ega ka mitte liiga kõhn; ei saa öelda, et vana, aga mitte ka liiga noor. Tema sissesõit ei tekitanud linnas absoluutselt mingit elevust ega käinud sellega kaasas midagi erakordset; ainult kaks vene talumeest, kes seisid võõrastemaja vastas oleva kõrtsi ukse ees, tegid mõnesuguseid märkusi, mis käisid muide rohkem sõiduki kui selles istuja kohta.
«Ennäe,» ütles üks teisele, «mihuke ratas! Mis sa arvad, kas see ratas, kui vaja läheks, sõidab Moskvani või ei sõida?»
«Küllap sõidab,» vastas teine. «Aga Kaasani, arvan ma, ta küll ei sõida?»
«Ei, Kaasani ei sõida,» vastas teine. Sellega nende jutt lõppeski.
Ja veel, kui kaless sõitis võõrastemaja trepi ette, tuli vastu noormees õige kitsastes ja lühikestes valgetes triibulistest puuvillriidest pükstes ning moodi taotlevas sabakuues, mille alt paistis manisk, mida hoidis kinni pronkspüstoliga kaunistatud tuula kinnitusnõel. Noormees pöördus, vaatas tõlda, hoidis käega kinni nokkmütsi, mille tuul pidi peaaegu ära viima, ja läks oma teed.