Räägitakse, et hiidlasi ühendab kolm suurt asja: oma saar, oma keel ja omapärane huumor. Just sellele viimasele keskendub MTÜ Hiiu Öko uus raamat «Hiidlase vähene naljaraamand».
Hiidlaste naljaraamatusse on kogutud mitusada lõbusat lugu ja enamik neist on autori Andrus Roosa sõnul ka tõesti sündnud. Paljud lood on ta kuulnud oma isalt, kel jagus juttu kõigiks elujuhtumisteks. Samuti on hulga lugusid kuulud legendaarsetelt hiidlastelt ning mõned juhtumised on tulnud läbi elada ka autoril endal, kes suurema osa elust on pidanud hoopis politseiniku tõsist ametit.
Aga ka hiiu nali on tõsine asi. Ükski hiidlane ei tee nalja kõrvuni suuga, aga samas on loomupärane muhedus hiidlasele näojoontega kaasa antud. Teinekord on hiidlase huumor aga nii osavalt ära peidetud, et mandrimees ei oska selleda kuidagi reageerida. Kuna see paneb hiidlase eriti mõnulema, on mandriinimestel hiidlaste naljaraamatus oma kindel roll.
Kuid hiidlane naerab mitte ainult mandriinimeste vaid iseenda ja pea kõige üle ning leiab seeläbi lohutust isegi väga traagilistes olukordades. Olgu selle kinnituseks üks lugu raamatust:
Üks vanamees olnd juba kaua voodis haige suremas. Eit istund voodi juures ja vaadand, et «äi sii pikka pole änam tehja midad». Ühekorra hakand vanamees kudinal naerma. Eit küsind: «Mesasja nõnda äkisti naerma akkasid?» Vanamees vastand: «Moole tuli meite esimene pulmaöö meele!»
Üks pilkealune on hiidlastel muidugi veel – saarlased. «Just saarlaste puhul pole harvad needki korrad, kui hiiu naljast arusaamine saabub alles mitu päeva hiljem,» ütleb raamatu kirjastaja
Aivar Viidik. «Seepärast teavadki hiidlased, et saarlasele ei tasu reede õhtul kõrtsis nalja rääkida, sest muidu hakkab pühapäeva hommikul kirikus naerma.»
Vaadake siis ette, mis päeval te seda raamandut lugema hakkate!
