Eelmise raamatuga võrreldes on elu saarel veidi edasi liikunud. Endel põgenes oma kodust ära, sest armunud naised ei lasknud kusagil rahus olla – õnneks oli ta enne poolkogemata enesele ka uue talu ostnud.

Vanadekodu on alles ning Aafrikas äri ajav Aferist paneb Endlile südamele, et too ikka vallast sotsiaaltsentrumi jaoks raha küsiks.

Endel läheb valda, aga kokkuvõttes tassib ise vallavanemale kotiga raha, sest eelmine omavalitsusjuht teinud kogu vallamaja nii lagedaks, et kohvi asemel juuakse nüüd laukavett ja sekretäri palk tuleb vallavanemal oma taskust maksta.

Kirjul saareelanike seltskonnal tuleb selleski raamatus lahendada hulk elulisi probleeme. Seda nad ka teevad – vahel suurema, vahel väiksema eduga, kuid alati ainulaadse ja eripärase Hiiumaa huumori võtmes.