Martin Lipp (1854–1923) on luuletajana tänapäeval tuntud eelkõige kui Eesti lipulaulu «Eesti lipp» sõnade autor. Tema luulelooming on aga tunduvalt ulatuslikum. Suur osa Martin Lipu vaimulikust algupärasest luulest ja luuletõlgetest on kõigile kättesaadav EELK «Kiriku laulu- ja palveraamatus». Lisaks on Martin Lipu luule tunnustust võitnud tänu paljude silmapaistvate heliloojate tööle, kes on meelsasti tema loomingut kasutanud oma koorilauludes. Tuntuimate Lipu luuletustele loodud laulude hulgas, mis on viisistatuna eesti koorilaulu paremikus kuni tänase päevani säilinud, on näiteks Aleksander Lätte «Kus Põhjalahe kohiseb» ja «Kostke, laulud, eesti keeles», Artur Kapi «Mu süda» ja Rudolf Tobiase «Murtud roos».
Martin Lipp on oma eluajal avaldanud neli luulekogu, milles on kokku üle 800 luuletuse. Viies ja viimane kogumik «Hilised õied» on käsikirjana hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis ja on nüüd EELK Nõo koguduse eestvõttel raamatuna trükitud kujul laiema avalikkuse ette toodud. Kogumik sisaldab isamaalist ja vaimulikku luulet ning lembe- ja looduslüürikat, kokku ligi 400 luuletust aastatest 1910–1923. Autor ise on oma värsside kohta kirjutanud: «Motiivid, mida elu, loodus ja ajalugu pakkusivad, on luule lahkel kaasabil leidnud kuju, mida pandi kirja nii, nagu nad laulikule iga kord sülle langesivad.»
Eesti hilisärkamisaja üks juhtivaid tegelasi, vaimulik, genealoog, kiriku- ja haridusloolane Martin Lipp avab käesolevas luulekogus lugejale oma tundeelu, jagades lugejaga oma muret ja lootusi rahva ja kodumaa käekäigu ja tuleviku pärast. Jäägu see lugejateni jõudev kogumik austusavaldusena meenutama meie silmapaistvat vaimulikku, pühendunud ajaloouurijat ja luuletajat, kauaaegset Nõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetajat Martin Lippu.
