Äsja 50. tegutsemisaastat alustanud ansambel Hortus Musicus on üks vanimaid järjepanu tegutsevaid varase muusika ansambleid Eestis, aga ka terves Euroopas. Helilooja Heimar Ilvese elutoas toimunud noore kultuurieliidi kogunemistelt ja Oleviste kiriku noortegrupeeringust tuule tiibadesse saanud ansambli näol on tegemist kultuurifenomeniga, mille tähendus avaldus paljuski nõukogulikult sumbunud Eesti kultuuriellu toodud värskes õhus ja igatsetud valgusesähvatustes. Ja siin lähebki huvitavaks!
Hortuse 50. juubelile pühendatud raamat viib lugeja Eesti kultuurilukku 70ndatel, 80ndatel, 90datel...Viiekümne aasta pikkuse etenduse teatrilavaks on olukordade absurdsus. Pildikesed, mis loovad tagantjärele selgust selles, mida tähendab olla oma ajast ees, alustada tühjalt kohalt, võidelda eluõiguse nimel, julgeda otsida ja eksida, leida enda tee ja tõde ning uskuda tehtava vajalikkusesse teed takistavate jaburuste kiuste.
Raamatu kaante vahel saab kokku kaleidoskoopiline kooslus Hortusele lähedal seisnud kultuurielu suurkujudest meilt ja mujalt: Arvo ja Nora Pärt,
Tõnu Kaljuste,
Peeter Volkonski, Jaan Arder, Heimar Ilves, Tiit Koldits,
Edgar Valter,
Jüri Arrak, aga ka paavst Johannes Paulus II, kurikuulus Soome muusikakriitik Seppo Heikinheimo ning muusikud nagu Natalia Gutman, Oleg Kagan või Gidon Kremer.
Lisaks ajaloolistele fotodele (
Kalju Suur, Peeter Langovits jt) valmisid raamatu tarbeks kaks eksklusiivset fotoseeriat: Toomas Volkmanni portreed endistest ja praegustest hortuslastest (stilist Anu Lensment) ning Krõõt Tarkmeele interjöörifotod Väravatornist, Hortuse «kodust». Tegemist on tõelise ajast dokumendiga, milles kohtuvad nii minevik kui olevik.
Raamatu eessõna autor on
Toomas Hendrik Ilves, toimetaja
Tiina Mattisen, visuaalse kontseptsiooni ja kujunduse autor Kaire van der Toorn-Guthan. Raamatu autor Saale Fischer on muusik, publitsist ja kontserdikorraldaja, kes kaitses oma doktorikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 2020. aastal.
«Teatavast eksperimenteerimislustist ja kõlajanust, mis varajase muusika poole kaldu, kõneleb ka klavessiin, mille Andres Mustonen kooliajal meisterdas. Selle valmistamisjuhend olgu siinkohal ka esitatud. Klavessiini tegemiseks kodusel meetodil läheb tarvis ühte pianiinot ja paari peotäit knopkasid. Knopkad tuleb suruda klaverikeeli puudutavatesse haamriviltidesse – et voilà! – ongi klavessiin valmis.»
«Kui joonised miniatuurpiltide ainetel visandatud, tuli otsustada, millistest kangastest kostüümid õmmelda ning kust sobivat keskajapärast riiet sotsialistlikus Eestis hankida. Vastus peitus Marati trikotaaživabrikus, kus 1970ndatel toodeti kenasid triibulisi ja ruudulisi kangaid. Meetriga tarvilikus koguses neid osta ei olnud (defitsiit!), kuid häda ajab härja kaevu ning abiks olid restijupidki. Neid sai suurtesse pooleteisemeetristesse kottidesse pakituna Marati vabrikujäätmete vahelaost Koidu tänavas.»
Pärtide emigreerumise eelõhtul 1980. aasta jaanuaris istusid hortuslased nende Mustamäe korteris hiliste öötundideni. Andres Mustonen kirjeldab seda nutva ööna – kas ongi võimalik sõnadesse ümber panna ängi, mida tuntakse siis, kui lahkutakse kodumaalt, teadmata, kas ja millal on võimalik tagasi tulla.
T. H. Ilveses eessõnast: «Hiljem tugevnes kanal veelgi. Stockholmist tuli ükskord kõne, et äkki ostaks Münchenisse kopeermasina ja sõidaks Belgiasse Brüggesse, et see Hortusele anda. Tegingi nii. Aga isegi väike kopeermasin kaalus 20 kilo ringis ega mahtunud kohvrisse ja samas oli siiski hell aparaat, mis ei kannatanud eriti loksutamist. Niisiis oli ainuüksi selle tassimisega Belgiasse tükk tegemist. Aga õnnestus. Kui küsisin Andreselt, kuidas ta seda ometi üle Nõukogude piiri veab, irvitas ta ja vastas: "Aga milleks kontrabass?»".
Andres Mustonen: «Kui me Iisraelis käimist alustasime, siis ei olnud neil veel diplomaatilisi suhteid NSV Liiduga, seega pidime minema incognito Hollandi kaudu. Ametlikult läksime Hollandissse, aga sealt lendasime edasi Tel Avivi, kuhu jäime nädalaks. Aasta oli 1989 ja minu nina ütles, et nii lihtsalt meid enam KGB uste taha ei panda. Sellest tuli siiski õudne skandaal, Moskvast helistati mulle, et teie kollektiiv käis Iisraelis.»
