Ebamäärasesse tulevikku paigutatud düstoopia maalib lugejale pessimistliku kujutluspildi sellest, kuhu praegused arengusuunad võivad inimkonna viia, ning kuigi teos on kirjutatud üle kümne aasta tagasi, ei ole selles osas palju muutunud: inimkond läheneb endiselt hetkele, mil masinad ületavad inimese vaimse võimekuse, ning mõistagi on sellega seotud palju hirme ja lootusi.

Leena Krohni (1947) looming esindab kaasaegse soome kirjanduse seda külge, mis eesti lugejale nii tuttav ei ole – Krohn ei käsitle isiklikku ega rahvuslikku traumat, vaid kirjutab kogu inimkonna ees seisvatest probleemidest: ökoloogilise tasakaalu kaotamine, tehnologiseerumine, loomulikkusest kaugenemine, enesehävituslik tarbimine, inimvaimu haprus. Neil teemadel arutleb ta peenetundeliselt ja süviti, klaaris ja mõtteselges keeles, võludes lugejat nii sooja inimliku tarkuse kui ka ühiskonnakriitilise huumoriga.