Ajahaspel on ära kerinud 50 pasmast Hugo Treffneri gümnaasiumi ametlikust asutamispäevast, aga pikad sündmusrikkad aastad, täis rahutust ja rasket tööd, ei ole suutnud kustutada mälestusi Akadeemia kodanilkude hingest, nagu eilne päev on püsima jäänud ta õpilastesse ja õpetajaisse esimesed muljed kooll tulles, ka viimsed sealt lahkudes, mitte ainult üle keskea astunute, vaid ka raukade ajudesse. Eks anna sellest tunnistust imelikul viisil just vanemate aegade treffneristide kohtumised, mis päästavad nende keelepaelad huvirikkaks vestluseks ja nagu annaksid hoogu ning värskendust argipäevsuses. Ei tee viga, kui ühti ja neidsamu lugusid jutustatakse korduvalt, jutt, mis ei vanane kunagi: nii värvi- ja vaheldusrikas on olnud endine Akadeemia elu. Ta on saanud ammendamatuks jutuallikaks ta kasvandikkude kui ka kõrvaltnägijate-kuuljate suus, jah, isegi kallihinnaliseks lisanduseks mele väärtuslikule ilukirjandusele.
Aga ajuti näib, et tänapäevgi veel nagu liiguks Akadeemia asutaja ta seinte vahel oma igavesti liikuva ja jõuküllase hingega mele keskel, ta nagu oleks oma parimast midagi pärandanud oma järglastele, nagu oleks tema nägematu käsi sundimas neid rakendama end selle kooli orjusesse, Isegi teatava närvlikkusega ja mitte vähem ennastsalgavalt kui nende eelkäija «Eesti Hugo», kes kui viirastus võis ühtaegu viibida igal pool, ja just seal, kus teda kõige vähem oodati.
Ja kui me kuuleme endiste akademistide väga lahkuminevaid hinnanguid oma kooli ja ta juhataja kohta, siiski on ometi üks asi, millest nad räägivad ühist keelt, see on laiapiiriline enesemääramise vabadus ja sellega tihedalt sõltuvad nähtused, täis tragikomöödiat ja rõkkavat huumorit.
Järgnevad leheküljed tahavad olla ajalooliseks dokumendiks ja ühendavaks sidemeks meie Akadeemia praegusele ja tulevale perele, et ei kustuks kallid mä-lestused võõra ikke all eesti verest sündinud valulapsest.
Tartus, 26. nov. 1933.
Kaarel Michelson, peatoimetaja
