Kui 1980. aastate lõpus tekkis Eestis kollektiivne lootus muutustele, tuli paljudel noortel meestel ikka veel silmitsi seista kohustusliku ajateenistusega nõukogude armees.
Mida julgemaks läksid rahva ootused vabama tuleviku osas, seda halvemaks tundus minevat noorte eesti meeste vaimne tervis, sest «suure kodumaa» kaugetesse soppidesse või koguni Afganistani sõtta sattumise vältimiseks ei peetud paljuks isegi hullu mängida.
Samal ajal kui «väljas» keeb elu, pendeldab noor muusik Hendrik mitu aastat Tallinna ja Riia hullumajade ja sõjaväeosakondade vahel, olemata kindel kas tal õnnestub lõpuks võim üle kavaldada. Või kavaldab võim tema üle.
