Ivan Aleksejevitš Bunini (1870–1953) jutustuste kogumik «Hämarad alleed» on pühendatud armastusele selle kõikvõimalikes värvingutes. Süngeid, vahel erootilisi ja sageli traagilisi afääre kannustab, aga ka lõhestab lihalike ja vaimsete tundmuste ürgne vastuolu. Autor ise pidas seda raamatut parimaks kõigest, mida ta on kirjutanud.

Bunin, kelle meisterlik keelekasutus oli venekeelse kirjanduse rikkalikumaid, pälvis oma kaasaegsete silmis viimase suure realisti tiitli. Ta oli esimene vene kirjanik, kellest sai Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Tema loomingu keeleline struktuur – tuntud ka kui «Bunini brokaat» – on külluslik, tihedakoeline ja peensusteni läbimõeldud.

Ivan Bunin kirjutab oma raamatu «Hämarad alleed» pagulasena Prantsusmaal. Raamatu parimad jutustused kirjutab ta 1940. a. sakslaste okupeeritud Grasse´is, keeldudes sõprade kutsel Ameerikasse sõitmast, elades poolnäljas ja külmas, mures Euroopas möllava sõja ning oma viletsamaks jääva tervise pärast.
Raamatu esimene väljaanne ilmub New Yorgis 1943. a. 1944. a. kirjutab autor juurde III osa ning tema redigeerimisel ilmub uus täiendatud trükk 1946. a. Autori soov on, et edaspidistesse trükkidesse lisataks veel üks 1949. a. kirjutatud lugu.
Bunin ise pidas seda raamatut parimaks kõigest, mida ta on kirjutanud.