Üks tuntumaid tänapäeva jaapani kirjanikke Kobo Abe on meie lugejatele tuntud teoste kaudu «Neljas jääaeg» ja «Luitenaine».
Käesolev jutustus (1951.a) leidis lugejaskonnas laialdase tuntuse ning pälvis Akutagawa-nimelise preemia. Jutustus on tõlgitud kogust «Sein», millesse koondatud lühilooming on nii ideelise kui ka kunstilise teostuse poolest väga lähedane - tegemist on otsekui üheainsa teose üksikosadega.
Kõigile nimetatud kogus olevatele jutustustele on ühine mõtteline sein, mis eraldab kapitalistlikus ühiskonnas inimese mitte ainult ühiskonnast, vaid ka iseendast.
Autori loomingumeetodit on kirjandusteoreetikud sageli nimetanud «mitterealistlikuks realismiks», kusjuures rõhk on alati langenud viimasele mõistele. Ja tõepoolest - kuigi enamik Kobo Abe loodud süžeedest näivad esimesel pilgul seisvat väljaspool reaalsuse piire, ei katke tema teostes kordagi side väljamõeldud ja tõelise maailma vahel. Tühjustunne, hirm tuleviku ees, äärmuseni paisunud ahastus ja rabelemine filosoofilistes vooludes - kõik see on kapitalistlikule ühiskonnale niivõrd omane, et ka kõige fantastilisematena tunduvad kirjeldused on nii või teisiti seotud nende tekkepõhjustega.
Agu Sisask