Magnus Ilmjärve märgilise tähendusega uurimuse «Hääletu alistumine» täiendatud uustrükk, mis lükkab paljuski ümber meie senist müütidel põhinevat minevikunägemust ja aitab paremini mõista, miks kaotasid kolm Balti riiki 1940. aastal iseseisvuse.

2004. aastal ilmunud ja riikliku teaduspreemia pälvinud raamat tekitas Eesti ühiskonnas ägedaid vaidlusi selles esitatud seisukohtade poolt ja vastu. Huvi teose vastu on olnud suur ka väljaspool Eestit. Käesolevat väljaannet on täiendatud allikatega, mis jõudsid autori käsutusse pärast 2003. aastat. Täpsustatud on ka mõningaid detaile, kontseptsioon ja põhiseisukohad pole aga muutunud. Raamatus vaadeldakse mitmete maade arhiivimaterjalide põhjal, missugused olid presidentide Konstantin Pätsi, Karlis Ulmanise ja Antanas Smetona suhted Nõukogude Liiduga; mis takistas Balti riikide poliitilist ja sõjalist koostööd; missugused olid Balti riikide suhted suurriikide Inglismaa, Saksamaa ja Nõukogude Liiduga ning Poolaga; mida kujutas endast 1930. aastate teisel poolel deklareeritud nn neutraliteedipoliitika.

Üheks uurimisobjektiks on küsimus, miks ei tekkinud Balti riikide vahel 1939. aasta sügisel välis- ja sõjalis-poliitilist koostööd; miks Eesti, Läti ja Leedu valisid erinevalt Soomest alistumise tee. Balti riikide omavahelisi suhteid vaadeldakse Nõukogude Liidu ja Saksamaa välispoliitika ning rahvusvaheliste suhete kontekstis. Vaatluse all on ka suurriikide majanduspoliitika mõju Balti riikide välispoliitikale. Baltimaade sisepoliitikat käsitletakse raamatus sedavõrd, kuivõrd see puudutas ja mõjutas nende välispoliitikat. Balti riikidest on pearõhk Eesti välispoliitikal.